Jälituskäik

Meie jälitustiim asus operatsiooni läbi viima Kristiine Keskuse Prismas, esmaspäeva õhtusel tipptunnil, ajal mil täiskasvanud lõpetavad töö ja asuvad kaubanduskeskusesse toiduvarusid täiendama. Vaatluse alla võtsime noore isa, umbes 30ndates, koos kolme väikese lapsega. Töömeheliku riietuse järgi võis eeldada, et isa oligi tulnud otse töölt, võibolla kuskilt ehituselt, peale mida võtnud lapsukesed lasteaiast ja asunud meie salajase pilgu all õhtuseid sisseoste tegema. Kattevarjunudiks oli, üllatus-üllatus, nutitelefon. See tähendas seda, et me jälitasime poes liikuvat perekonda pilgud telefonis ja näpud ekraani scrollimas, nagu enamus noori tänavail ringi liigub.

Esimesed märksõnad, mis käigu pealt kirja panime olid järgmised: kasvatamatud lapsed; poodi sisenetakse valest kohast ehk kassade vahelt; esmane sihtpunkt: alkoholilett; selgus, et liigutakse siiski saialeti suunas.
Esimese asjana tekkis meil stereotüüpne eelarvamus. Olime kindlad, et tegemist on tüüpilise perega, kus lapsed on ülemeelikud ja rahutud ning töölt tulnud kurnatud isa suundub esimese asjana õhtuks õlut võtma. Tegelikult mindi hoopis mahetoodete leti juurde, kus isa uuris toodete koostisosi ja valis välja kodumaise käsitisi valmistatud saia ning näkileivad. Üks lastest haaras riiulilt ka küüslauguleivad, kuid isa võttis need lapselt koheselt käest ja pani riiulile tagasi. Kommentaari ega selgitust sellele ei järgnenud, isa oli täiesti vait.
Edasi liiguti valmistoidu leti poole. Ekslikult võis arvata, et tahetakse võtta mingit laadi valmistoitu, mida on hiljem hea mikrolaineahjus soojendada, kuid isa otsis hoopis endale meelepärast salatit. Kusjuures salatit ei valitud mitte hinna, vaid koostisosade järgi. Samal ajal olid lapsed rahulikult paigal ning valvasid kohusetundlikult ostukäru. Lisaks leidis tee korvi ka üks terve ja toores kana.

Lõpuks võetigi ette teekond kassade poole. Muidugi jäi ette kurjakuulutav  jäätiselett, mille peale kuidagi veidralt rahulikuks jäänud lapsed muutusid koheselt elavakas ja aktiivseks, nagu oleksid mõnd multikategelast kohanud. Kolm pisipõnni näitasid suunavalt oma näpukestega jäätiste poole, lootes, et nad saavad välja valida endale meelepärasema külma maiuse. Kuid jällegi ei reageerinud isa laste küsivate nägude peale, vaid ignoreeris neid. Isa koos pettunud lastega asus lõpuks ostu eest tasuma, kasutades sularaha. Kliendikaarti perekonnal ei olnud. Eriti armas oli see, et samal ajal kui isa ostude eest maksis, aitasid lapsed toidumoona pakkida.

Kokkuvõtteks ütleks, et esmamulje võib vägagi petlik olla. Pealtnäha tavaline töömees, kes eelarvamuste kohaselt kiirtoidust ja õllest oleks võinud toituda valis hoopiski mahetooteid ja tervislikku toitu. Seda kas asi oli lihtsalt tervislikus eluviisis või oli selle taga peidus kellegi tervislik põhjus või vajadus mingeid toiduaineid vältida ei oska kahjuks öelda. Aga avastus oli üllatuslik ja positiivne. Alati ei kommunikeeri silmaganähtav tegelikkust.