Läbi ta saigi..

Siit tuleb selle kursuse kõige kõige viimane postitus. Eks natuke kahju ju ole ka.

Selles blogis on koondatud kahe suhtekorraldusliku kursuse materjalid kui nii võib öelda.
Kui meie esimesel aastal ja esimesel  kursusel Karuemaga saime ülesande teha blogi ja hakata sinna ise postitusi tegema tundus see minu jaoks natuke kohutav. Ma ei olnud kuragi varem blogi pidanud ja väga palju erinevaid  blogisid ei olnud lugenud ka.Tuli aga kuskilt pihta hakata ja nii ta siia tekkima hakkas. Muidugi oli raske kirjutada huvitav tekst, mida keegi  lugeda viitsiks ja veel nii, et seal ka mõni mõte ja tarkusetera sees oleks.

Kolmandal aastal uue kursuse raames ei olnud  mõte blogist enam nii hirmutav. Kord oli seda juba tehtud ja tuli lihtsalt jätkata, mis kunagi alustatud. Positiivne oli ka see, et ei pidanud hakkama uut blogi tegema, vaid võis need kaks liita.

Loomulikult peaks kolmanda aasta tudengil olema kool, kool ja veel kord kool kõige tähtsam, kuid pratamatult on koguaeg kiire, nii kooli kui ka kooliväliseid asju on väga palju ja koguaeg on peas mõte, et kuidas küll ma need kõik tehtud saan. Tegelikult oli mul paralleelselt vaja ka teise kursuse blogi pidada, mis tegi asja veelgi keerulisemaks.
Siin ta siiski on, nii hästi või halvasti kui hetkel suutsin või oskasin olen selle blogiga valmis saanud.

Selle kursuse juures meeldis mulle nagu ikka Kaja loengute puhul, et ei olnud puhtalt kuiv teooria vaid ka nalja ja seiklusi maalt ja merelt.
Nagu selle hooaja esimeses postituses juba mainisin oli see kursus mulle heaks kordamiseks ning kindlustuseks, et natuke olen siiski juba targemaks saanud ka.
Toredad on ka praktilised ülesanded, mida ka harrastada saime. Vaheldust on vaja ja nii ju õpibki kõige paremini !

Selleks korraks siis kõik :)

Sõnum

Viimaseks teemaks selles blogis saab olema praktiline kommunikatsioon- sõnumi saatmine, keskkond, formuleerimine, vastuvõtja, saatja jne.

Võtaksin selle osa kokku nii..

Nagu meile juba aegade algusest räägitud on ei ole sõnumi saatmine alati nii lihtne, et võtan kätte ja ütlen. Selleks, et sõnum saatjalt vastuvõtjani jõuaks tuleb tal läbida pikk tee.

Kui on plaanis saata üks asjalik sõnum ning eesmärgiks ei ole sõpra õhtul kinno kutsuda siis tuleks selle protsessi üle natuke pikemalt järele mõelda, et sama sõnum jõuaks sama sisuga kohale ja oleks arusaadav ka vastuvõtjale.

Kõigepealt tuleks muidugi välja mõelda: mida öelda? kellele öelda ? miks öelda ? kus öelda? kelle nime alt öelda? ja veel palju asju..

Kui sõnumi sisu on olemas, tuleks mõelda sellele, kellele sõnum on mõeldud ehk kes on vastuvõtja. Sellest olenevalt saab valida sobivaima kanali. Kuna kontekstist oleneb väga palju sõnumi arusaadavus, siis peab olema see suunatud läbi õige kanali ja ka õigel ajal ning õigesti vormistatud. Isegi kui saatja poolt on tehtud kõik õiged sammud, siis mõjutab arusaadavust ka vastuvõtja haritus ja kuidas ta saadud informatsiooni tõlgendab.

Tõenäoliselt see, mida kirjutame sõbrale facebookis ei sobi edastamiseks ametlikus keskkonnas ja ilmselt ei ole mõtet toimida ka vastupidi.

Ei ole mõtet kirjutada väga keerulist, detailset ja faktiderohket teksti kui eesmärgiks on teavitada pensionäre uute ravimisoodustuste tekkimistest uuel aastal. Samuti ei ole mõtet seda infot levitada facebooki või twitteri kaudu.

Et siis...igale asjale oma koht, aeg ja viis!

http://www.tarbija24.ee/200311/uuring-konsumerism-ohustab-teismeliste-vaimset-tervist

Värske uuring näitab, et tarbimisele üha suurema tähtsuse omistamine võib olla üks põhjus, miks USA teismelistel üha enam psühholoogilisi häireid esineb. 

Oleme tänaseks jõudnud sellisesse faasi, kus vajadus omada üha rohkem ja rohkem asju on hakanud otseselt mõjutama noorte inimeste psüühikat. Uuringus osalenud 63 000  murdeealise õpilase psüühika on märgatavalt muutunud võrreldes varasemaga. 

Täheldati, et tänapäeva noored on ebastabiilsemad, murelikumad, rohkem isoleeritud ning emotsionaalselt tundlikumad.

Kahjuks võib igapäevaselt märgata konsumerismi mõju inimestele ja eriti noortele. Vajadus omada paremaid asju nüüd ja kohe. Keegi ei taha allla jääda oma sõpradele või klassikaaslastele. Väärtustatakse palju enam materiaalseid asju kui vaimseid väärtusi ja inimsuhtlust. Tuntakse end halvasti kui ei ole seljas kõige ägedamad riided ja käes kõige uuem IPhone. arvatavasti võib siit saada alguse isoleeritus teistest. Selles võib ilmselt süüdistada aga ühiskonna arengut ning paremaid võimalusi hüvede soetamiseks või omandamiseks. 

SMILE

Leidsin ühe toreda artikli Tiit Hennostelt, mis räägib netikeelest.

http://arvamus.postimees.ee/2622918/tiit-hennoste-kuule-ma-eemale-nuud

1990 aastatel koos interneti sünniga arvatakse olevat sündinud ka "netikeel". Hennoste on jõudnud arusaamale, et mingisugust ühtset netikeelt reaalselt olemas ei ole. On erinevad slängid ja muu selline.
Kõige tuntumaks netikeelsuseks peab ta emotikonide kasutust. Tõsi ju on, et tänapäeval kasutavad internetisuhtlusel pea kõik mingil määral " smaile". Kindlasti ei ole enamus meist selle üle kunagi nii põhjalikult pead murdnud, kuid kui natuke mõtlema hakata siis selgub tõesti, et tihti kasutatakse emotikone kas oma emotsioonide varjamiseks või salamisi keeldumiseks mõnest vestlusest või vastusest. Lihtne on ju visata üks smail ilma pikema seletuseta. Vähetõenäoliselt hakkab vestluskaaslane edasi pärima, lootes et ta sai vihjest aru.

Kui hea selline visuaalne kommunikatsioon tegelikult on..
Lihtsalt mingist pildikesest võib ka väga valesti aru saada, kasvõi sel lihtsal põhjusel, et neid näokesi on loodud juba nii palju, et raske on aru saada mis ilme neil siis nüüd reaalselt on.

Fotojaht

Meie grupp otsustas fotojahile minna peamiselt Põhja-Tallinnasse, lootes just sealt leida vajalikku materjali.
Olime ka eelnevatel päevadel proovinud silmi lahti hoida, kuid ilma, et korralikult süveneks on üsna raske midagi head leida.

Leidud hulgas järgmised pildid:

Ilmselt suudab see pilt enamikele inimestele edastada oma sõnumit. Nimelt siis käimas oleva Movebri kuuga. Tegemist on üleskustega meestele hoolitsemaks rohkem oma tervise eest. 

Siit võib kindlasti küll välja lugeda mitmeid mõtteid, kuid peamine sõnum on ilmselt siiski üheselt mõistetav postiljonile, kes valimisreklaamidega kipub pommitama.

Meeldisid meile ka laokile jäätud riided. Jääb mulje nagu oleks neil riietel keegi järgi tulemas.

Jälituskäik

Meie jälitustiim asus operatsiooni läbi viima Kristiine Keskuse Prismas, esmaspäeva õhtusel tipptunnil, ajal mil täiskasvanud lõpetavad töö ja asuvad kaubanduskeskusesse toiduvarusid täiendama. Vaatluse alla võtsime noore isa, umbes 30ndates, koos kolme väikese lapsega. Töömeheliku riietuse järgi võis eeldada, et isa oligi tulnud otse töölt, võibolla kuskilt ehituselt, peale mida võtnud lapsukesed lasteaiast ja asunud meie salajase pilgu all õhtuseid sisseoste tegema. Kattevarjunudiks oli, üllatus-üllatus, nutitelefon. See tähendas seda, et me jälitasime poes liikuvat perekonda pilgud telefonis ja näpud ekraani scrollimas, nagu enamus noori tänavail ringi liigub.

Esimesed märksõnad, mis käigu pealt kirja panime olid järgmised: kasvatamatud lapsed; poodi sisenetakse valest kohast ehk kassade vahelt; esmane sihtpunkt: alkoholilett; selgus, et liigutakse siiski saialeti suunas.
Esimese asjana tekkis meil stereotüüpne eelarvamus. Olime kindlad, et tegemist on tüüpilise perega, kus lapsed on ülemeelikud ja rahutud ning töölt tulnud kurnatud isa suundub esimese asjana õhtuks õlut võtma. Tegelikult mindi hoopis mahetoodete leti juurde, kus isa uuris toodete koostisosi ja valis välja kodumaise käsitisi valmistatud saia ning näkileivad. Üks lastest haaras riiulilt ka küüslauguleivad, kuid isa võttis need lapselt koheselt käest ja pani riiulile tagasi. Kommentaari ega selgitust sellele ei järgnenud, isa oli täiesti vait.
Edasi liiguti valmistoidu leti poole. Ekslikult võis arvata, et tahetakse võtta mingit laadi valmistoitu, mida on hiljem hea mikrolaineahjus soojendada, kuid isa otsis hoopis endale meelepärast salatit. Kusjuures salatit ei valitud mitte hinna, vaid koostisosade järgi. Samal ajal olid lapsed rahulikult paigal ning valvasid kohusetundlikult ostukäru. Lisaks leidis tee korvi ka üks terve ja toores kana.

Lõpuks võetigi ette teekond kassade poole. Muidugi jäi ette kurjakuulutav  jäätiselett, mille peale kuidagi veidralt rahulikuks jäänud lapsed muutusid koheselt elavakas ja aktiivseks, nagu oleksid mõnd multikategelast kohanud. Kolm pisipõnni näitasid suunavalt oma näpukestega jäätiste poole, lootes, et nad saavad välja valida endale meelepärasema külma maiuse. Kuid jällegi ei reageerinud isa laste küsivate nägude peale, vaid ignoreeris neid. Isa koos pettunud lastega asus lõpuks ostu eest tasuma, kasutades sularaha. Kliendikaarti perekonnal ei olnud. Eriti armas oli see, et samal ajal kui isa ostude eest maksis, aitasid lapsed toidumoona pakkida.

Kokkuvõtteks ütleks, et esmamulje võib vägagi petlik olla. Pealtnäha tavaline töömees, kes eelarvamuste kohaselt kiirtoidust ja õllest oleks võinud toituda valis hoopiski mahetooteid ja tervislikku toitu. Seda kas asi oli lihtsalt tervislikus eluviisis või oli selle taga peidus kellegi tervislik põhjus või vajadus mingeid toiduaineid vältida ei oska kahjuks öelda. Aga avastus oli üllatuslik ja positiivne. Alati ei kommunikeeri silmaganähtav tegelikkust.

Miks sotsiaalmeedia?

On arusaadav, et mida rohkem ühiskond areneb seda rohkem tekib uusi võimalusi ka kommunikeerimiseks ning seda mugavamaks kogu suhtlus muutub. Ei ole tarvis ilmtingimata inimesega kohtuda, et vajalikku teavet edasi anda.

Sellel on muidugi oma head ja halvad pooled. Peamine pluss on kindlasti aja kokkuhoid. Saame ükskõik kust kohast paari sekundiga edastada oma sõnumi kas interneti või telefoni või veel millegi kolmanda kaudu.
Samas on see muutunud liiga mugavaks. Usun, et enamus inimesi eelistabki teatud olukordades just läbi sotsiaalmeedia suhelda. Kindlasti peitub selle taga ka lisaks laiskusele veel midagi. Läbi erinevate kanalite on ohutum suhelda, sest teine inimene ei näe sind silmast silma. Edastatud sõnumeid on võimalik korduvalt muuta ilma suurema katastroofita, sest inimene ei ole näinud, millise emotsiooniga on see sõnum edastatud. Veel enam, on võimalik anonüümseks jääda. Otsesuhtluse puhul selliseid võimalusi ei ole.

Omades kontosid sellistes võrgustikes nagu on Facebook või veel midagi taolist võime koguda enda ümber palju inimesi. Ka endast võime luua hoopis teise "mina" kui seda tegelikult oleme. Lihtsam on võita inimeste tähelepanu ja poolehoidu kujundades endast sellise tegelase nagu heaks arvame. Kindlasti tekib sellisel juhul tunne, et pidevalt ümbritsevad meid inimesed, kes on huvitatud meie tegevusest. Kõik mida postitame on nähtav paljudele. Arvan, et nii on lihtne ise ennast lollitada. Kui paljud nendest sotsiaalvõrgustikest kogutud "sõpradest" ka tegelikult sõbrad on? Eks selle üle peab iga üks ise mõtlema, mis eesmärgil ja kuidas ta suhtleb ja millise kuvandi endast loob.

Ilmselt on enamus inimestes ikkagi sees ka väike võistluspisik. Facebook just sellist võimalust pakubki. Aegade algusest on neid võrgustikke olnud teisigi, kus saab end näidata ja teistega võrrelda. Eks kõik tahavad näidata kui toredad ja ilusad nad on ning ja teisi kommenteerida. Facebooki näol on võimalus nii suhtlemiseks kui võistluseks. Kui kord oled selle sisse juba sattunud siis välja saada on pea võimatu.