Fotojaht

Meie grupp otsustas fotojahile minna peamiselt Põhja-Tallinnasse, lootes just sealt leida vajalikku materjali.
Olime ka eelnevatel päevadel proovinud silmi lahti hoida, kuid ilma, et korralikult süveneks on üsna raske midagi head leida.

Leidud hulgas järgmised pildid:

Ilmselt suudab see pilt enamikele inimestele edastada oma sõnumit. Nimelt siis käimas oleva Movebri kuuga. Tegemist on üleskustega meestele hoolitsemaks rohkem oma tervise eest. 

Siit võib kindlasti küll välja lugeda mitmeid mõtteid, kuid peamine sõnum on ilmselt siiski üheselt mõistetav postiljonile, kes valimisreklaamidega kipub pommitama.

Meeldisid meile ka laokile jäätud riided. Jääb mulje nagu oleks neil riietel keegi järgi tulemas.

Jälituskäik

Meie jälitustiim asus operatsiooni läbi viima Kristiine Keskuse Prismas, esmaspäeva õhtusel tipptunnil, ajal mil täiskasvanud lõpetavad töö ja asuvad kaubanduskeskusesse toiduvarusid täiendama. Vaatluse alla võtsime noore isa, umbes 30ndates, koos kolme väikese lapsega. Töömeheliku riietuse järgi võis eeldada, et isa oligi tulnud otse töölt, võibolla kuskilt ehituselt, peale mida võtnud lapsukesed lasteaiast ja asunud meie salajase pilgu all õhtuseid sisseoste tegema. Kattevarjunudiks oli, üllatus-üllatus, nutitelefon. See tähendas seda, et me jälitasime poes liikuvat perekonda pilgud telefonis ja näpud ekraani scrollimas, nagu enamus noori tänavail ringi liigub.

Esimesed märksõnad, mis käigu pealt kirja panime olid järgmised: kasvatamatud lapsed; poodi sisenetakse valest kohast ehk kassade vahelt; esmane sihtpunkt: alkoholilett; selgus, et liigutakse siiski saialeti suunas.
Esimese asjana tekkis meil stereotüüpne eelarvamus. Olime kindlad, et tegemist on tüüpilise perega, kus lapsed on ülemeelikud ja rahutud ning töölt tulnud kurnatud isa suundub esimese asjana õhtuks õlut võtma. Tegelikult mindi hoopis mahetoodete leti juurde, kus isa uuris toodete koostisosi ja valis välja kodumaise käsitisi valmistatud saia ning näkileivad. Üks lastest haaras riiulilt ka küüslauguleivad, kuid isa võttis need lapselt koheselt käest ja pani riiulile tagasi. Kommentaari ega selgitust sellele ei järgnenud, isa oli täiesti vait.
Edasi liiguti valmistoidu leti poole. Ekslikult võis arvata, et tahetakse võtta mingit laadi valmistoitu, mida on hiljem hea mikrolaineahjus soojendada, kuid isa otsis hoopis endale meelepärast salatit. Kusjuures salatit ei valitud mitte hinna, vaid koostisosade järgi. Samal ajal olid lapsed rahulikult paigal ning valvasid kohusetundlikult ostukäru. Lisaks leidis tee korvi ka üks terve ja toores kana.

Lõpuks võetigi ette teekond kassade poole. Muidugi jäi ette kurjakuulutav  jäätiselett, mille peale kuidagi veidralt rahulikuks jäänud lapsed muutusid koheselt elavakas ja aktiivseks, nagu oleksid mõnd multikategelast kohanud. Kolm pisipõnni näitasid suunavalt oma näpukestega jäätiste poole, lootes, et nad saavad välja valida endale meelepärasema külma maiuse. Kuid jällegi ei reageerinud isa laste küsivate nägude peale, vaid ignoreeris neid. Isa koos pettunud lastega asus lõpuks ostu eest tasuma, kasutades sularaha. Kliendikaarti perekonnal ei olnud. Eriti armas oli see, et samal ajal kui isa ostude eest maksis, aitasid lapsed toidumoona pakkida.

Kokkuvõtteks ütleks, et esmamulje võib vägagi petlik olla. Pealtnäha tavaline töömees, kes eelarvamuste kohaselt kiirtoidust ja õllest oleks võinud toituda valis hoopiski mahetooteid ja tervislikku toitu. Seda kas asi oli lihtsalt tervislikus eluviisis või oli selle taga peidus kellegi tervislik põhjus või vajadus mingeid toiduaineid vältida ei oska kahjuks öelda. Aga avastus oli üllatuslik ja positiivne. Alati ei kommunikeeri silmaganähtav tegelikkust.

Miks sotsiaalmeedia?

On arusaadav, et mida rohkem ühiskond areneb seda rohkem tekib uusi võimalusi ka kommunikeerimiseks ning seda mugavamaks kogu suhtlus muutub. Ei ole tarvis ilmtingimata inimesega kohtuda, et vajalikku teavet edasi anda.

Sellel on muidugi oma head ja halvad pooled. Peamine pluss on kindlasti aja kokkuhoid. Saame ükskõik kust kohast paari sekundiga edastada oma sõnumi kas interneti või telefoni või veel millegi kolmanda kaudu.
Samas on see muutunud liiga mugavaks. Usun, et enamus inimesi eelistabki teatud olukordades just läbi sotsiaalmeedia suhelda. Kindlasti peitub selle taga ka lisaks laiskusele veel midagi. Läbi erinevate kanalite on ohutum suhelda, sest teine inimene ei näe sind silmast silma. Edastatud sõnumeid on võimalik korduvalt muuta ilma suurema katastroofita, sest inimene ei ole näinud, millise emotsiooniga on see sõnum edastatud. Veel enam, on võimalik anonüümseks jääda. Otsesuhtluse puhul selliseid võimalusi ei ole.

Omades kontosid sellistes võrgustikes nagu on Facebook või veel midagi taolist võime koguda enda ümber palju inimesi. Ka endast võime luua hoopis teise "mina" kui seda tegelikult oleme. Lihtsam on võita inimeste tähelepanu ja poolehoidu kujundades endast sellise tegelase nagu heaks arvame. Kindlasti tekib sellisel juhul tunne, et pidevalt ümbritsevad meid inimesed, kes on huvitatud meie tegevusest. Kõik mida postitame on nähtav paljudele. Arvan, et nii on lihtne ise ennast lollitada. Kui paljud nendest sotsiaalvõrgustikest kogutud "sõpradest" ka tegelikult sõbrad on? Eks selle üle peab iga üks ise mõtlema, mis eesmärgil ja kuidas ta suhtleb ja millise kuvandi endast loob.

Ilmselt on enamus inimestes ikkagi sees ka väike võistluspisik. Facebook just sellist võimalust pakubki. Aegade algusest on neid võrgustikke olnud teisigi, kus saab end näidata ja teistega võrrelda. Eks kõik tahavad näidata kui toredad ja ilusad nad on ning ja teisi kommenteerida. Facebooki näol on võimalus nii suhtlemiseks kui võistluseks. Kui kord oled selle sisse juba sattunud siis välja saada on pea võimatu.

Hea või halb ?

Siin on üks väga hea näide selle kohta, mida hea müügitöö ja osav kommunikeerimine võivad luua.

http://smallbusiness.yahoo.com/advisor/uggs-uggly-reputation-214515845.html

Lühidalt siis on selles artiklis välja toodud inimeste meeleheitlik hullus UGG saabaste järele kuna lisaks sellele, et need ongi head ja mugavad jalatsid on need  jalas olnud kuulsustel ja on üldse väga ägedad ja moodsad ning enamasti ei ostetagi neid üldse selle eesmärgiga, milleks SAAPAD loodud on vaid ostetakse brändi ja pigem seda seda " mina ", mis selliste saabaste kandmine võiks kaasa tuua ( kuna need on ikkagi üpris kallid ka ).
Varjatuks on enamuse silmadele siiski jäänud selle toote valmimise tegelikud tagamaad. Inimeste ettekujutus sellest, millest saapaid valmistatakse osutub tegelikult pettuseks.
Ilmselt kui inimesed oleksid olnud algusest peale teadlikud, et saapad ei ole tegelikult valmistatud vaid lammastelt pügatud villast, ei oleks ka müügiedukus niivõrd suur.

Loo mõte oli siis välja tuua see, mida on võimalik oskusliku ja kavala müügitöö ja kommunikatsiooniga saavutada, kuigi viimasel ajal hakkab see inetu mündi teinepool ka päevavalgust nägema.

Kultuur ???

Kas on võimalik defineerida sellist nähtust nagu kultuur ? Kas kultuur on kommunikatsioon või on kommunikatsioon kultuur ?

Kultuur ei ole ainult need tantsud ja laulud ja muster rahvariietel.
Kultuur on midagi palju enamat, meie eksistents, meie väärtused, normid ja ka see milliseks on meid kasvatatud ja veel palju muud, kui seda üldse niimoodi kokku võtta saab.

Nagu ütleb ka Raivo Palmaru "Culture is not a thing; it cannot be taken as a readymade garment from a peg."

Luhmann'i arvates on kultuur  “one of the worst notions ever invented.”

Kultuur väljendub meie käitumises ja igapäeva elus, kasvõi see mis moodi me riietume, oma kodu sisustame, milline on meie arusaam kodu puhtusest ja lauakommetest või mis moodi me omavahel suhtleme.

Kaja Tampere on toonud hea näite : kultuur on "kakahunnikud" tänavatel ja põõsa all. See, et meil on sellised kombed nagu nad on, ei tähenda, et ka igalpool mujal peaksid olema samasugused kombed. See, et mõnes kohas on "kakahunnikud" keset tänavat ei tähenda, et neil ei oleks kultuuri- see on lihtsalt meie omast erinev ja nende jaoks normaalne. Ja kuidas muidu kui mitte kommunikatsiooni abil saame me edasi anda oma kombeid ja traditsioone. Ei ole ühte ilma teiseta. See, mis moodi me kommunikeerime ja suhtleme tuleneb meie kultuurist ja see milline on meie kultuur oleneb sellest mis moodi ja kui palju me kommunikeerime.
Kuidas me oma kultuuri väljendame sõltub sellest millised on meie väärtused ja milliseks on meid kasvatatud, kuidas ja mida on meile kommunikeeritud. Nii on need kaks nähtust omavahel väga tihedalt seotud.

Võib öelda ka, et ühiskond on kommunikatsioonisüsteem- ühiskond koosneb sotsiaalsetest süsteemidest mille aluseks on ikka ja jälle kommunikatsioon. Iga süsteemi osa täidab oma kindlat rolli, et üks tervik saaks eksisteerida ning see mis moodi kommunikatsioon toimub on jällegi seotud kultuuriga.

"Actually, culture is nothing else than the society's memory, therefore a filter of recollection and consideration of the past in determining the variation frames of the future"- ( Luhmann 1997 )

Gray whale dies bringing us a message — with stomach full of plastic trash

Kahjuks jõuab mõni sõnum pärale alles nii drastilisel moel, kui siiski...
Vihale ajab selline asi igal juhul. Arvan, et see artikkel võiks kõiki natuke mõtlema panna.

http://www.realnews24.com/gray-whale-dies-bringing-us-a-message-with-stomach-full-of-plastic-trash/

Life is like a box of chocolates

„Life is like a box of chocolates- you never know what you gonna get“ –Forrest Gump

Internetimaailm on palju hullem!

Kuna tänasel päeval tegutseb võrguühiskonnas vägagi palju inimesi, siis on sellel ka üpris suur roll mõjutamaks nö tarbijaid, seda enam, et  internet hõlmab enda all väga mitmeid kanaleid. Ja kommunikatsioon ümbritseb meid koguaeg. Kommunikeerimisel on aga väga oluline, et info edastamiseks on valitud õige kanal, sest sõnumi arusaadavus sõltub paljuski sellest, mis moodi ja mille kaudu see on edastatud. Loomulikult on ka alati võimalus, et iga inimene saab teatud asjadest oma moodi aru, mis omakorda võib kaasa tuua erinevaid probleeme, sest üsna võimatu on ennustada arusaadavust.

Kõik, mis jõuab internetti mõjutab igal juhul paljusid inimesi. Võtame kasvõi poliitika, inimesed satuvad poliitturu tarbijateks, lugedes lehtede võrguväljaandeid ja uudiseid. Igal juhul tekib neil mingil määral asjast oma arvamus või lasevad ennast mingil moel mõjutada. Samuti mõjutab ka see kui usaldusväärne on nende jaoks allikas. Rohkem mõjutab loomulikult see, mis tuleb usaldusväärsemast allikast. Kui räägib keegi hea ja tuntud inimene, siis ilmselt ollakse tema ideede ja arvamustega rohkem nõus.

Kui võtame näiteks värskelt selja taha jäänud valimised, siis saab ka selle põhjal rääkida massimeedia mõjutustest. Internet on ju põhiliseks skandaalide tekke kohaks. Kui valimiste ajal jõuab mingisugune kasvõi neutraalne info kandidaadi kohta avalikkuse ette, siis koheselt tekivad erinevad arvamused asjast ning ilmselgelt leidub ka neid kes võibolla isegi ei viitsi asjasse lähemalt süveneda kui juba kritiseerivad ja teevad maha, arvates et on jälle mingi halva asjaga hakkama saadud. Usaldus jällegi langeb ja see mõjutab suuresti valimistulemusi. Juhtuks sama jutt liikvele saama ainult suulisel teel ei oleks sellel arvatavasti nii suuri tagajärgi.

Lõpetuseks võiks  öleda, et meedia manipuleerib mõttevabadusega.

Need olid siis minu mõtted selleks nädalaks ;)